Ehk siis minu ja koerte ühise läbisaamise loost.
Kohe alguses ütlen ära, et minu tõelisteks lemmikuteks on kassid. See ei tähenda, et ma koeri vihkasks või üldse kunagi vihanud oleks. Kassid on lihtsalt liiga lahedad olevused nii enda tegevuste kui ka enda olemuse poolest. Mitte ükski koer ei suuda sind vaadata sellise näoga, et sa kohe hetkeliselt mõistad, miks sa oled tühine tolmukübe kirbu kulmu peal. Samas ei tule ükski koer kunagi sinu kõrvale (pigem siiski peale) nii armsalt magama, et sa pigem endal käed otsast järad kui kassi äratad.
Minu kasside lembesuses on ilmselgelt süüdi minu vanemad, kes meie korterisse kassi tõid, kui mina umbes 8-aastane olin. Tol ajal veel algklasside õpilase elamisse toodi nii tohutult huvitav elukas. Selle kassi nimeks sai Mihkel. Mihkel oli üks eriti kuri vend. Talle ei meeldinud kui teda sülle võeti, paitati, sügati või mingil muul moel temaga füüsilisse kontakti astuti. Lisaks sellele oli ta kaunis kergesti solvuv, mida minu vend tihti täiskustud asjade näol tunda sai. Kahjuks või õnneks peab mainima, et minul tekkis Mihkliga arusaamine. See ei ole selline "boundimise" küsimus. Me lihtsalt mõistsime teineteise kehakeelt ja teadsime, kas tasub teist häirida või mitte. Ma ei tea miks, aga minu venda Mihkel ei sallinud. Mihkel varitses mu venda korteri koridoris ja ründas tema jalgu. Mind Mihkel kunagi ei rünnanud... see tähendab ei varitsenud. Kui ma teda ilma kirjaliku nõusolekuta silitama läksin, siis lasi ta ka minu kallal küünised ja hambad käiku. Aga mis selles jutus põhiline on- mul on kassidega arusaamine, mis tänaseni püsib. Just sellepärast olen mina kassi inimene.
Minu suhtlemine koertega hakkas umbes 2003. aasta suvel ühest kuldsest retriiverist, kes tänaseks minu vanemate juures pensionipõlve peab. Pensionärile kohaselt kogub ta järjest rohkem rasva kontidele ja järjest vähem kilomeetreid läbitud jalutuskäike:) Läbi paljude erinevate tõugude olen ma jõudnud tänase koosseisuni, mis kennelis
Wandapesa on järgmine: 2 vana-inglise lambakoera, 2 hollandi lambakoera ja inglise springerspanjel.
Veelgi tähtsam minu esimestest kokkupuudetest koertega on aga minu esimesed kokkupuuted agilityga, mis võis olla umbes 2005. aasta suvel. Siis õppisin ma tundma ka enda naist ja ka agility mõttes treenerit. Esimesed kokkupuuted agilityga olid väga põgusad ja praktika oli veelgi põgusam. Mäletan veel selgelt neid lugematuid kordi, kui sai Keidat ja Wandat Tartus EMÜ maneežis agility trennis vaatamas käidud. Tollal olid need trennid minu jaoks midagi erakordselt segast ja ka igavat.
Õnneks ei jäänud see asi pikaks niimoodi. Keida hakkas peagi ise agility trenne andma ja siis hakkas ka minu arusaamine nendest pikkadest tarka juttu täis trennidest selgemaks muutuma. Pikka aega ei olnud mul aga koera, kellega trenni teha. Treeneri abikaasana on mul aga olnud õnne õigel ajal õiges kohas olla ja niimoodi sai päris minu enda esimeseks agility partneriks üks inglise springerspanjel nimega Sandy. Tema omanik kahjuks tervislikel põhjustel enam agilityga tegeleda ei saanud ja niimoodi hakkasin mina Sandyt kiusama. Sandy võistluskarjäär jäi aga teadmata põhjustel suhteliselt lühikeseks ja piirdus pärast mitme kuulist treeningut ainult ühe mitteametliku võistlusega, mis oli ühtlasi ka
MTÜ ViLe esimeseks agility ürituseks.
Pärast Sandyt hakkasin ma tegelema vana-inglise lambakoeraga Wandaga, kes oli Keida esimeseks agility koeraks ja ülemotiveerituse tõttu saadeti varasele pensionile. Wanda suureks plussiks on tänaseni lõputu soov midagi teha ja seda täie hingega ning suure kiirusega. Kahjuks on sellel suurel plussil ka üks oluline miinus- nimelt teeb Wanda seda kõike tüüpilisel vana-inglase kombel. Vana-inglased teadupärast eriti sellest ei hooli, kui nende teele midagi ette jääb:). Kuigi me kunagi Wandaga ühelegi ametlikule võistlusele ei jõudnud (tegin temaga minu mäletamist mööda umbes kaks tunnelite võistlust kaasa), olen ma siiski temalt palju õppinud. Esiteks seda, et koeral peab olema motivaator ja samamoodi peab olema ka kontroll. Samuti peab olema koeral "ON" nupp ja ka "OFF" nupp. Lisaks kõigele sellele sain ma Wandaga tegeledes aru, et lõputu kordamine ja enda tahte läbi surumine viib lõpuks siiski sihile. Seda nägin ma alles eile, kui ma lasin pärast aastast treeningpausi Wandal üle meie klubi uue kiigu joosta ja Wandal oli meeles, et ta peab kiigu lõpus peatuma. Seda oli kohe väga hea vaadata.
Järgmise või pigem ehk vahepealse koerana sattus minu teele üks Weimari koer nimega Soho, kelle suureks probleemiks oli see, et ta kartis kõike- alates kontaktpindadest ja lõpetades slaalomipulkadega. Keida nägi temaga metsikult vaeva ja suutis ta platsil liikuma panna. Minule arusaamatutel põhjustel jõudis Soho lõpuks minu treeningukaaslaseks. Midagi erilist mul temaga seoses meelde ei tulegi, sest meie aeg jäi lühikeseks. Võib olla ainult nii palju, et Soho oli esimene koer, kellega mina sain harjutada 2x2 slaalomi õpetamist, millega me küll kahjuks väga kaugele ei jõudnud.
Lühiajaliselt olen ma olnud ka kahe edasijõudnud koera asendus koerajuhiks. Ameerika kokkerspanjeli
Mätsu omanik läks 3 kuuks välismaale õppima. Selleks, et Mätsu kodus vanemate juures rasva ei läheks, toodi Mätsu meie juurde elama ja trenni tegema. Mätsuga jõudsin ma lisaks trennidele ka pärist mitmele võistlusele. Midagi erilist ma korda ei saatnud- parimaks tulemuseks oli minu mäletamist mööda ühel rajal -5. Õppisin ma Mätsuga treenimisest seda, et teisi inimese koeraga jooksmine on keeruline- eriti kui see teine inimene ei ole su naine, kelle juhtimisstiiliga sa harjunud oled.
Pärast Mätsuga treenimist sattusin ma cavalieri Hanna otsa, kelle omanik raseduspuhkuse ajal enda koera minu hoolde andis. Hannaga oli meie aeg samuti paari kuuga limiteeritud. Kuigi ka Hanna oli võõras koer, oli temaga lihtsam joosta, kuna ta oli lapsest saadik Keida trennis käinud ja juhtimine sellepärast tuttav. Hannaga osalesin ka võistlustel, kuid kahjuks tulemust kirja ei saanud. Vastupidiselt kõigile eelnevatele koertele oli Hanna väike koer, kellega pidi ka sellisena käituma. Mõeldes Gammale, võib ka see kogemus vajalikuks osutuda.
Tänapäeva jõuame aga Airedale terjeri Liinuga, kellega minu teed eelmisel suvel ristusid, kui tema omanik Piret meie juures agility trennis käima hakkas. Piret jõudis kahjuks järeldusele, et ta ei suuda Liinuga rajal hakkama saada. Minu õnneks aga pakkus ta Liinut Keidale trennikaaslaseks. Kuna Keidal sel ajahetkel oli juba ca 50 koera, kellega joosta, siis sain mina Liinuga trenni tegemise au endale (mõnikord on ikka hea treeneri abikaasa olla:)). Meie koostöö Liinuga hakkas eelmise aasta detsembrist. Tänaseks oleme jõudnud selleni, et Liinu arvestab minuga rajal ja õnneks tahab minuga koostööd teha. Keida tahab meid A1 klassi toppida ja selleks on meil veel kontaktpinnad ja slaalom päris töökorda saada. Ahjaa oleksin peaaegu unustanud- Liinu on esimene koer, kes on päris toorena minu juurde jõudnud ja seega saan öelda, et tema on esimene päris minu käe ja kehakeele järgi voolitud koer.
Pärast seda, kui Keida suutis Emmi A3-e viia (ja Jeti juba oli enne seal) otsustasime peresisese aktiivse arutelu käigus, et meie springerspanjel Uzzie võiks minuga jooksma hakata. Ma ei tea täpselt, mis Keida motivatsioon selliseks sammuks oli. Küll aga tean ma täpselt, mis oli minu motivatsiooniks. Esiteks saan ma niimoodi pidevat võistlusnärvi harjutada- ma leian, et üks olulisemaid asju hea raja sooritamise juures on külma närvi säilitamine ja hea närvi jaoks on vaja kogemusi ning neid saab ainult võisteldes. Teiseks saan ma niimoodi voolida enda oskusi rajal. Teha trenni kontrollitud lühikeste lõikudega on üks asi. Jõuda aga rajal igale poole õigel ajal õiges suunas õige liigutusega kohale on aga hoopis midagi muud. Just neid kahte asja ma Uzziega õpingi. Siiani on meil kahe võistluse 5-e raja kohta üks -10 ja üks -24. Aga ma loodan, et tuleb ka mõni natuke parem tulemus:)
Nii vähe siis minu agility ajaloost.